Olá!

Siin me oleme, sel vaevuhoomataval täpikesel keset ookeani. Maakaardil võib Madeira vabalt segi ajada kärbsekakaga. Kuid ei, meie jalge all laiutab tõepoolest vulkaaniline saar, millele on omistatud lugematuid hellitusnimesid, nagu näiteks smaragdroheline saar, igavese kevade saar, jumala botaanikaaed, Atlandi pärl, lillede saar, ujuvad aiad jne. Nii et tegemist on hoopis hea lapsega, kellel mitu nime. Lapsega, kelle nimi meie esmakohtumisest inspireerituna on minu jaoks hoopis “Ma-ei-suuda-uskuda-et-ma-pole-siia-varem-tulnud” saar.

Inimesed, enamjaolt portugallased, on sellel Saaremaast 3 korda väiksemal, kuid 10 korda tihedamini asustatud maalapil tegutsenud vaid viimased 500 aastat. Enne maadeavastajate saabumist oli kogu see lopsakas paradiis peamiselt lindude, sisalike ja tarantlite pärusmaa. Euroopa suurimad, kämblajämedused tarantlid on avastatud siinselt asustamata saarelt.

Madeira oli kaetud ilusa metsaga. Sealt ka nimi - 'madeira' tähendab portugali keeles puitu. Mets aga takistas põlluharimist ja seega sai esmaasustajatel esimese asjana üles tehtud üks korralik lõke, mis legendi kohaselt lõõmas 7 aastat järjest ja võttis maha pooled saare põlispuudest.

Nunnuuu

Väidetavalt olid juba 2000 aastat tagasi saarestikust teadlikud Vana-Rooma ja Kartaago meresõitjad, kes millegipärast asustamishuvi üles ei näidanud. Samas on ju täitsa võimalik, et õnnetu juhuse tõttu tarantlisaar oli esimene ja viimane, mida nad eales külastasid... Saari on siin tegelikult seitse, vaid kaks neist asustatud. Ülejäänutel, asustamata saarekestel, ei ole mingit tegemist Robinson Crusoe idülliga, pigem võib neid iseloomustada linnu- (ja tarantli)kakaga dekoreeritud külalislahkuseta kivimürakatena keset mühavat merd, kus suudab ellu jääda vaid mõni sitkem kits või jänes.

Uusasukas jänes, meie jaoks porgandise hingeõhuga nunnu pikk-kõrv, on Madeira saarte ökosüsteemis korraldanud korraliku kaose. Piisas vaid ühel portugali meresõitjal naljaviluks üks jänkupesakond Porto Santo saarele lahti lasta, kui juba olid nad katastroofiliselt paljunenud, kogu saare põlise floora sisse vitsutanud ja Euroopa umbrohtudele tee lahti teinud.

Ponta do Rosto

Otseloomulikult jõudis ka Kolumbus siia kanti, mitte küll veel maadeavastaja vaid suhkrurookaupmehena, ning võttis pikemalt aru pidamata naise. Ka Kanaaride La Gomera saarel ollakse uhked Kolumbuse külaskäigu üle, mille jooksul ta jõudis ühes romantilises tornis kohaliku valitsejannaga nahistada. Ikkagi tegude mees, kellel olid ilmselgelt käed-jalad ja muudki kehaosad tööd täis.

Madeira on lähemal Aafrikale (Maroko rannikuni on 600 km) kui Lissabonile (Portugali pealinnani on 1000 km). Pealinn Funchal saare lõunarannikul on Tartu suurune, äärmiselt võluv linn, kus pesitseb pool kogu saare rahvastikust. Tundub uskumatuna, et enne 1997. aastat, kui valmisid kiirteed ja mis kõige tähtsam - tunnel läbi saart poolitava paarituhande meetri kõrguse mäeaheliku, polnud paljud Põhja-Madeiralased mitte kunagi oma pealinnas käinud. Samuti olid mitmed mägikülad nii isoleeritud, et esimene televisioonisignaal jõudis sinna alles 1980ndatel.

Portugallaste nädal algab pühapäevaga. Seega on täna juba nädala teine päev või Segunda-feira, nagu nad ise ütlevad. Kaubanduskeskused, mille puuduse üle ei saa kurta, on religioosselt lahti hommikust üsna hilise õhtuni terve nädala vältel, nagu Eestiski. Hinnad on soodsad, välja arvatud bensiini ja autode hinnad. Autod tuuakse siia konteineritesse pakituna kaubalaevaga, kauge mere tagant. Väljas söömine on populaarne, kõikvõimalikke söögikohti jalaga segada, ja juba esimestel päevadel suutis gurmeeteadlik pererahvas teha meile põhjaliku tuuri nende endi lemmikrestoranides. Sellest aga lähemalt juba järgmine kord!

Madeira lennujaama lennurada on ehitatud sammastele ja on ohtlikemaid Euroopas