Mmm molluskimöga!

Lõuna-Euroopas viibides on lausa kohustuslik lasta kõikvõimalikel kohalikel mereandidel hea maitsta. Muidugi on väga tähtis teha seda hoolikalt valitud söögikohas, või ise tehes veenduda kraami värskuses, mitte ainult maitseelamuse vaid ka puhtpraktiliselt tervise huvides - keegi ei taha ju oma kulinaarset katsetust lõpetada vetsupotti kallistades. If you get it right, on tulemus midagi taevalikku.

Madeiral pakutakse turistidele peamiselt küüslaugu ja peterselliga grillitud meritigu ekl lapas (ingl k limpets), mille kohta reisiraamat ütleb napisõnaliselt, et need maitsevad paremini kui välja näevad...

Grillitud meritigu

Lapased on veel proovimata, kuid välimuselt on nad sarnased rannakarpidele (ingl k mussels), küllap ka maitse on sama intrigeeriv. Üks minu vaieldamatult lemmikuid molluskiroogi valmibki rannakarpidest ja loomulikult jällegi väga lihtsalt ja odavalt, muidu te ju minult sellest ei kuuleks:)

"Mejillones a la marinera" vuristaksid hispaanlased kohe selle peale. Neil on selleks täielik õigus, sest tõepoolest on Ibeeria poolsaare pojad (tõenäolisemalt küll emad) kunagi selle retsepti peale tulnud. Ibeeria emad kasutavad alati värskeid kinniseid karpe, keedavad neid soola, peterselli ja tilliga maitsestatud vees kuni karpide avanemiseni ja kasutavad sama keeduvett kastme tegemiseks - sellest ka roale iseloomulik meremaitse, mis kajastub selle nimeski.

Rannakarbid on ka tervisele head. Karbiliha on rikas valkude, samuti mineraalsoolade poolest. Nad on suure kaaliumisisaldusega, tugevdades nii südant kui ka närvisüsteemi. Lisaks on neis esindatud jood, raud, tsink, magneesium. Kui lähete poodi rannakarpe ostma, teadke, et korralikult sügavkülmutatud värske rannakarp peab olema suletud. Avanenud karbid on riknenud ja tuleb ära visata! Ettevaatust ka säilitamisega – keedetud rannakarbid riknevad kiiresti ja üle paari päeva ei tasu neid külmkapis hoida.

Eesti kokkajal võrdub värske rannakarbi leidmise võimalus lähimast Selverist suure ümmarguse nulliga. Tegin kiire uurimistöö ja selgus lootustandev fakt, et külmutatud kujul võib meie suurematest toidupoodidest enesele lõuna- või õhtueineks rannakarpe osta küll. Tegelikult elab söödav rannakarp ka Läänemeres, kuid erinevalt näiteks brüssellastest see eestlaste toidulaual nii hinnatud ei ole. Siin on minu tagasihoidlik püüdlus seda tõsiasja veidike muuta.

Mejillones a la Marelli ehk pasta Mareltsi molluskimögaga

Kahele sööjale:

250 g külmutatud molluskeid, karpidest juba eemaldatud
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
3 suurt/6 keskmist tomatit
Käputäis värsket peterselli
Sool
Must pipar
Paprikapulber
Oliivõli
Worcestershire'i kaste
Valge vein
1 tl mett

250 g makarone

Pane molluskid sulama. Sügavas pannis või tavalises keedupotis kuumuta hakitud sibulad, küüslauk ja petersell oliivõlis. Lisa kuubikuks hakitud tomatid, mesi, soola, pipart ja paprikapulbrit maitse järgi ning törts Worcestershire'i kastet ja veini. Kui pannil olev hakkab juba kastet meenutama, pane eraldi potti keema makaronid (jälgi, et need liiga pehmeks ei keeks, vaid tulemus oleks al dente). Lisa kastmele sulatatud molluskid, keeda madalal temperatuuril mõned minutid kuni makaronid on valmis (liigne keetmine muudab molluskiliha liiga sitkeks, samuti kaovad ülekeedetud liha maitseomadused).

Lajata makaronid taldrikutele, kata molluskimögaga ja naudi!

Kunstisaalis, kunstisaalis...

Ikkagi kultuursete inimestena, nagu me end oma majahoidjate profiilis reklaamime, otsustasime külastada mõnda päälinna muuseumi või kunstisaali. Valik langes kaasaegse kunsti muuseumi kasuks vanas Sao Tiago merekindluses Funchali vanalinnas sel lihtsal põhjusel, et see asub ühe soodsa parkimismaja vahetus läheduses ja tundus veidike huvitavama valikuna kui vaimuliku kunsti; tikkimise; või Cristiano “Küll Ma Olen Ilus” Ronaldo vanade ketside muuseum.

Kunstisaali ukse ees tervitas meid entusiastlik neiu, kes jagas lahkelt informatsiooni nende väga kollaste kindluseseinte sees peituvast näitusest. Saime aru, et meid ootab kohaliku fotograafi teoste väljapanek oma kodusaarest ning maalidest ja skulptuuridest koosnev püsinäitus. Pingutasin juba õhinaga fotoka kaelarihma ja poleerisin käisega objektiivi. Kaasa sokutati veel ka “väike” küsitlus muuseumi kohta. Minu pärimise peale, et ega seal nüüd väga palju küsimusi pole, tuli naeratav vastus, et oh ei, ainult 24!

Sisenesime esimesse näitusesaali. Hämarusega harjuda püüdnud silmad tabasid seintel ära ühe maali ja veel ühe kritselduse. Saali valgustusega polnud ehk lood kõige paremad ja saal ise oli veidi väiksem kui meie köök, aga kindluse vana puitpõrand nagises mõnusalt jala all ja toanurgas asus salapärane ukseava, kust sai lõpmatusse pimedusse piiluda. Positiivse noodina tuli lähemal vaatlusel välja, et seinal rippunud rauast kronkstükk ei olnudki vahtkustuti hoidja, vaid samuti kunstiteos...

Niisiis, püsinäitus polnud ehk päris see, mida ootasime, kuid lootus polnud veel kadunud, sest vaadata oli ju jäänud fotonäitus kaunist Madeirast! Leidsime eest mitu suuremat saali ja terve seinatäie portugalikeelset juttu, ilmselt fotograafi tutvustus. Seintele oli (seekord tihedamalt) riputatud üksteise järgi, tõepoolest, pildikesi Madeirast. Pisikesi mustvalgeid pildikesi Madeira vaadetest...

Rohkem fotopaberit oli fotograaf raatsinud raisata suurendatud värvilistele piltidele, mis kujutasid peamiselt kiirteid, parkimisplatse ja hotelle. Minu kaaslane polnud kohe üldse rahul ja kunstisaali rahu rikkusid vaiksed pahurad kommentaarid, nagu: “No mida ma sellest Renault'st vahin?” ja “Veel väiksemaid pilte ei saanud teha või? Öelgu siis kohe, et oma luubiga peab tulema!”.

Küsitlus tuli siiski ära täita, nagu lubatud oli. Kui olime end parajasti kindluse katusel oleva pingi peale maha istutanud ja põlve otsas 24 küsimusega ankeeti täites oma kriitikaga pigem konstruktiivses suunas minna püüdsime, tabas meid arusaam, et neid neetud küsimusigi on ju rohkem kui muuseumis eksponaate... Meie naeru läbi pisarate katkestas üks saksa proua: “Eee, vabandage, ega te ei tea, kas see nüüd oligi kogu näitus või?”

Pole vast vaja selgitada, mis näitusest ühtegi pilti pole, kuid saime siiski mõned võtted kindlusest ja vanalinnast:

Suu soolaseks!

Kuna köök on siin väga vaaritamissõbralik ja perenaise kokaraamatute kogu aukartustäratav, on väike kõrvalepõige toidublogimisse vältimatu. Tahan siinkohal jagada ühte oma lollikindlat lemmikretsepti - kartuliomletti ehk tortilla de patatas, mis pärineb Hispaaniast, aga toidab lihtsalt ja kiirelt sööja vatsa rahvusest sõltumata. Seda enam, et koostisosad on nii tavalised, et peaksid olema mitte ainult saadaval iga riigi toidupoest, vaid tõenäoliselt on need sul juba praegu kodus olemas. Kui jääda truuks originaalretseptile, piirduvadki koostisosad järgnevatega:

Kartulid
Munad
Sool
Oliivõli

Kartulid (iga sööja kohta 1 suurem kartul) koori ja viiluta, nagu hakkaksid praekartuleid tegema, aga viilud võiks veel omakorda pooleks lõigata, et tulemuseks oleksid väiksemad tükid. Aja oma lemmikpann pliidil kurjaks, sirtsuta pannipõhi õliseks ja pane kartulitükid praadima. Kui need hakkavad läbipaistvaks muutuma, kuid ei ole veel liiga pehmed ja pudedad, on aeg munad (sööja kohta 2 muna) omavahel segi peksta, lisada maitse järgi soola ja kartulitele peale valada, nii et need oleks munaseguga enam-vähem kaetud. Nüüd võib kuumust vähemaks keerata ja lasta omletil rahulikult valmida.

Hispaanlaste õuduseks rüvetan mina tavaliselt nende rahvuslikku uhkust veel ka paprika, singitükkide ja maitsetaimeseguga. Kui saad oma küüned taha õigele Hispaania jamonile, oled ennast ületanud! Head isu või ¡que aproveche!

Jaga oma meistriteost kõige kallima(te)ga ja kuula peale Madeira raadiojaamade lemmikut:

Monte aiad

Monte aiad on erinevate taimeliikide, tiikide, sildade ja purskkaevudega ehitud meistriteos, mille põhilisteks turistimagnetiteks on tuhandeaastased oliivipuud, orhideed, segvoiad, eelmise sajandi alguse luksuslikeim hotell Madeiral - Monte Palace, ja muidugi vaated Funchalile. Meeldiva boonusena sisaldas ligi 24 eurot maksnud pilet ka edasi-tagasi reisi köisraudteega üle Funchali ning kohaliku veini degustreerimist (mis maitses peaaegu sama hästi kui vanaisa koduvein).

Montelt avaneb ka võimalus sõita täiesti ainulaadse ja üsna totaka transpordivahendiga – tobbogani puukelguga – umbes 2 km pikka teed mäekallakut mööda alla. Tobbogan on puujalastega punutud kelk, millega vanasti jõukamate inimeste jalavaeva vähendati ning millega neid siis mugavasti mäest alla transporditi. Kelke juhivad kogenud mehed, kuid vaatamata sellele adrenaliini hulk lõbusõitja veres tõusvat, eriti järsemates kurvides ja arvestades seda, et sama tee on lahti ka autoliiklusele. Meie jaoks tundus 30 eurot mõneminutilise hirmu eest siiski liiga krõbe ja kasutasime mäest alla tulekuks sama abivahendit, millega üleski saime - ustavat Audi A4-ja.

Garajau gäng

Lisaks äärmiselt meeldivale kliimale (keskmiselt 22 kraadi suvel ja 17 talvel) kätkeb pisike (57x22 km) Madeira endasse nii palju ilusaid vaateid, ennenägematult mitmekesist taimestikku, säravaid värve (eriti muidugi rohelist), sillerdavaid koski ja muid loodusimesid, et tundub lausa ebaõiglasena eeldada veel ka kilomeetritepikkuste kuldkollaste liivarandade olemasolu. Nendega Madeira saar tõesti hiilata ei saa. Vähesed looduslikud liivarannad, milleni pääseb vaid järsust kaljust alla ronides või köisraudteed pidi kõlkudes, on väikesed, ja vulkaaniline liiv nendel must nagu öö. Sellegipoolest on enamikes rannikukülades loodud suplusvõimalused ühiskondlikes basseinides või otse ookeanis - Golfi hoovus tagab aastaringselt sooja merevee. 

Monte aedades

Kellele aga saarepuhkus peab iseenesestmõistetavalt võrduma rannapuhkusega, ei pea selle pärast veel Madeirale tulemata jätma – siit vaid 50 km/2-tunnise laevasõidu/15-minutilise lennu kaugusel on tilluke Porto Santo saar, mis on Madeiraga võrreldes lapik nagu pannkook ja võib uhkustada 9 km pikkuse valge liivarannaga. Sellega ka saare atraktsioonid piirduvad, kuid päevakruiis Madeiralt Porto Santole ja tagasi, mis kergendab kukrut vähemalt 53 euro võrra, on turistide seas väga populaarne. 

Porto Santo

Tõele au andes saab seda võtta vaid kui õnnistust, et Madeira rannik nii järsult ookeaniga kokku põrkab. Liivarandade nappus on päästnud selle saarestiku koledatest hotellidest ja turistihordide pealetungist, mis iseloomustavad näiteks Mallorcat ja Kanaari saari. Madeira ei oleks kindlapeale suutnud säilitada oma ainulaadset keskkonda, oleks siin rannad ning odavad lennuühendused Euroopa ja Põhja-Ameerikaga.

Funchali vanalinn

Kuna siia tuleb kesmisest eakam ja jõukam turist, on ka majutusasutuste seas ülekaalus luksuslikud hotellid, millest enamiku leiab Funchalist, spetsiaalsest hotellide linnaosast, kruiisisadama kõrvalt. Ka kõige lihtsamad hostelid Funchali boheemlaslikus vanalinnas või matkaradade ääres mägedes on puhtad, mugavad ja võluvad. Kuigi nii hotelliärimehed kui ka valitsus püüavad turismi osakaalu Madeira majanduses suurendada, jäävad saarestiku ligitõmbavaks jõuks siiski selle looduslikud, mitte inimese loodud turismiobjektid. Mõned fännid jäävad endale kindlaks, et just siinsete vete all on peidus kadunud linnriik Atlantist. Olgu selle legendiga nagu on, aga Madeira tundub tõesti nagu teine, omaette maailm.

Meie “hotelliks” siin kolmeks nädalaks on umbes 300-ruutmeetrine ja kümnendi vanune klaasist, kivist ja parketist kast, mis peidab endas kahte ametlikku ja ühte illegaalsel teel tekitatud korrust. Siin on kolm magamistuba, lihtsalt liiga palju kasutut ruumi, ning millegipärast ei rohkem ega vähem kui kuus vetsu. Ookeanipoolse osa moodustavad maast laeni klaasist liuguksed ja maja täispikkuses rõdud. Ja emme, sina ära parem nüüd järgnevat loe.....aga akendest paistab ainult ookean ja seetõttu on kardinate kasutamine lausa lubamatu! On olemas aga vot – ei kasuta. Just, nii mässulised olemegi :)

Meie tänavas

Maja oli meie saabudes uute omanike käes olnud vaid nädala ja sellest on ka tingitud veidi poolik üldmulje, mille parandamiseks ei pea sealjuures palju vaeva nägema, sest maja seisukord iseenesest on suurepärane. Kogu remondiga saaks vajadusel ühele poole vaid terrassi õlitamise, kunagiste lastetubade tapeedid ära vahetamisega ja loomulikult põhjalikuma möbleerimisega. Teades pererahva peent maitset ning plaani hakata villat turistidele välja üürima, kuna vaid kahele inimesele on siin elamispinda tarbetult palju, võib oodata suuri muutuseid. 
 

Interjöörist rääkides – lähimaks naabriks olevat tunnustatud sisekujundaja, kes ongi pidevalt tööreisidel erinevates maailma otsades kujundamas peamiselt luksushotelle. See sama naabrinaine soovitaski meie võõrustajatel see häärber siin võileiva hinna eest endale napsata. Maksis teine vaid poole hinnatud Garajau piirkonnas, mida võib ehk pidada Funchali Viimsiks, asuvate teiste sarnaste kinnisvaraobjektide hinnast – 400 000 eurot. Abielulahutused on ütlemata tõhusad kinnisvarahinna langetajad...

Kõik hädavajalik, nagu soe vesi, täisvarustusega köök, telekas ja auto on olemas. Aastatagusest La Gomera kogemusest karastatutena oleksime ka juba ainuüksi tuultpidavatest seintest, pidevast elektri kättesaadavusest ja käivituvast autost pöördes olnud! Rääkimata sellest, et nüüd on lähim pood mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja kuigi üks kaugematest naabritest on meeltesegaduses endale kuke võtnud, ei suuda see üksik saatana sigitis meid oma kiremisega hommikul heidutada. Äratamise tänuväärse töö on enda peale võtnud hoopis köögis resideeruv papagoi Julie, kellele meeldib lõõritada nagu õigele lõokesele kunagi ja kes meie õnneks eelistab samuti hommikuti veidi kauem tukkuda.

Julie puuri puhastamine iga kolme päeva tagant on kindlasti üks suuremaid ja elevusttekitavamaid meile usaldatud ülesandeid. See tähendab koerakarja õue peksmist, kõigi akende ja uste sulgemist ning enda väljaulatuvate kehaosade katmist - Julie erilised lemmikud on kõrvad, mida ta peab vajalikuks oma nokaga su pea küljest lahti kangutada. Kui sa pole taibanud ennast kapuutsiga kaitsta, üritab kogu see roheline ilu ennast sinu kuklasse sisse seada, jällegi nokaga kõike järgi proovides. Kogu see kilkamine ja totakas itsitamine, mis sellega kaasneb, ajab akna taga passivad koerad paratamatult pöördesse ja üks neist satub alati kuidagi katusele, kust ta tuleb alla aidata. 

Julie juba oskab pähe istuda

Aga meil on ka aed, mille funktsiooni täidab suur bassein, terrass, mille nurgas kükitab suur gaasigrill ja natuke muru, mille väetamisega tegelevad ennastunustava südikusega neli neljajalgset: Kuldse retriiveri sugemetega 6-aastane kuts Freddy, 8-aastane Victor, kelle vana-vanaisa võis olla Jack Russelli terjer, ning perekonna naispoole silmaterad, Ameerika kokkerspanjeli õeksed Bossy ja Bebop – 12-aastased suurilmadaamid perenaise kodulinnast Moskvast.

Koerlaste iseloomustamiseks annaksin sõna britist peremehele, kes meile mõeldud märkmetes oma rahvusele kohase huumoriga kirjutab:

“Freddy on kõige vähetõenäolisem kandidaat probleemide tekitamiseks, kuigi Victor proovib teda vahetevahel kiusata. Naudib jalutuskäike, kuid kardab teisi koeri ja veoautosid. Garajaus on hulkuvaid koeri, kuid need ei tunne tavaliselt huvi Freddy intervjueerimise vastu. Mõnikord on Freddy nende lähenemisega okei, mõnikord aga võib valjult oma pahameelt väljendada. Freddy jaoks on meil üks suurepärane vidin, mida ta armastab. See käib tolmuimeja külge.” 

Freddy mõmmil ajusid välja kiskumas

“Whattt???”, ütlesin siinkohal mina. Lähemal uurimisel selgus, et selline imeline hari on tõesti olemas ja Freddy enam kui nõus tolmuimeja külge elama jäämagi, anna ainult minna mööda ta karvast selga selle jumaliku jubinaga. Ma ei saanud asja enne jätta, kui sain tõestust, et Dyson Pet Grooming Tool toimib ka kasside peal. Ennäe imet, kõikvõimas internet ei vedanud alt ka seekord:

“Victor on sündinud politseinik. Lisaks patrullimisele on ta hobideks Freddy jalast näkitsemine ja daamidele seksi pakkumine nende alistamise tagamõttega. Teisisõnu nagu keskmine mees ikka – see ei toimi kunagi, aga ega tema sellest ei õpi. Omas elemendis näeb Victorit siis, kui daamid lähevad nägelema. Victor sööstab nagu välk kahe vahutava sõstraa vahele ja tühjast sündinud tüli on hetkega lahendatud. Ta on kütkestatud papagoi Juliest ja seega tuleb jälgida, et nad kogemata liiga lähedalt üksteisega ei tutvuks.”

naabrivalve nimega Victor

Bossy ja Bebopi lugu on järgmine: Perenaine läks Moskvasse tooma ühte kutsikat, tuli aga tagasi kahega. Mis juhtus? Ameerika kokkerspanjelite aretaja pakkus talle pesakonna kõige kaunimat, st näitustele kõige sobivamat isendit. Perenaise valis aga külastuse ajal ise välja hoopis üks keskpärase väljanägemisega kutsikas. Konkureerivaid õdesid-vendasid samast pesakonnast koos võtta ei ole pererahu huvides just mõistlik tegu. Niisiis tuli perenaisel langetada raske valik – kumb karvapall võtta? Üks oli ju ikkagi parim. Kuidas sa aga lükkad tagasi selle, kes ise su juurde tuli? Lõpuks ei pidanud koerakasvataja vastu ja surus talle sülle tulevasa iluduskuninganna Bossy ja ütles: “Säh, ta on kõige ilusam, nüüd ta on sinu, palju õnne, vsoo, pakaa!”

Ei möödunud aga päevagi, kui koerakasvataja sai perenaiselt kõne: “Mitu klienti on sinult korduvalt kutsikaid ostnud?”, kostus telefonitorust.

“Noh, neid ikka on”, vastas ta.

“Aga mitu idiooti on võtnud mitu kutsikat ühest ja samast pesakonnast?”

“Mitte ükski!”

“No nüüd on sul üks!”

Bebop (Bossy on täpipealt samasugune)

Nii jõudsid kaugest Moskvast Madeirale Bossy ja Bebop. Bossy võib küll olla sümmeetrilisema koonuga, aga Bebop õppis kiirelt ära, kuidas omad võlud mängu panna, ning teenis oma sensuaalse kõnnakuga endale hüüdnime 'seks neljal jalal'. Oma vanusest tingituna veedavad nad suure osa ajast magades ja köögipõrandale vigursittudes.

Olá!

Siin me oleme, sel vaevuhoomataval täpikesel keset ookeani. Maakaardil võib Madeira vabalt segi ajada kärbsekakaga. Kuid ei, meie jalge all laiutab tõepoolest vulkaaniline saar, millele on omistatud lugematuid hellitusnimesid, nagu näiteks smaragdroheline saar, igavese kevade saar, jumala botaanikaaed, Atlandi pärl, lillede saar, ujuvad aiad jne. Nii et tegemist on hoopis hea lapsega, kellel mitu nime. Lapsega, kelle nimi meie esmakohtumisest inspireerituna on minu jaoks hoopis “Ma-ei-suuda-uskuda-et-ma-pole-siia-varem-tulnud” saar.

Inimesed, enamjaolt portugallased, on sellel Saaremaast 3 korda väiksemal, kuid 10 korda tihedamini asustatud maalapil tegutsenud vaid viimased 500 aastat. Enne maadeavastajate saabumist oli kogu see lopsakas paradiis peamiselt lindude, sisalike ja tarantlite pärusmaa. Euroopa suurimad, kämblajämedused tarantlid on avastatud siinselt asustamata saarelt.

Madeira oli kaetud ilusa metsaga. Sealt ka nimi - 'madeira' tähendab portugali keeles puitu. Mets aga takistas põlluharimist ja seega sai esmaasustajatel esimese asjana üles tehtud üks korralik lõke, mis legendi kohaselt lõõmas 7 aastat järjest ja võttis maha pooled saare põlispuudest.

Nunnuuu

Väidetavalt olid juba 2000 aastat tagasi saarestikust teadlikud Vana-Rooma ja Kartaago meresõitjad, kes millegipärast asustamishuvi üles ei näidanud. Samas on ju täitsa võimalik, et õnnetu juhuse tõttu tarantlisaar oli esimene ja viimane, mida nad eales külastasid... Saari on siin tegelikult seitse, vaid kaks neist asustatud. Ülejäänutel, asustamata saarekestel, ei ole mingit tegemist Robinson Crusoe idülliga, pigem võib neid iseloomustada linnu- (ja tarantli)kakaga dekoreeritud külalislahkuseta kivimürakatena keset mühavat merd, kus suudab ellu jääda vaid mõni sitkem kits või jänes.

Uusasukas jänes, meie jaoks porgandise hingeõhuga nunnu pikk-kõrv, on Madeira saarte ökosüsteemis korraldanud korraliku kaose. Piisas vaid ühel portugali meresõitjal naljaviluks üks jänkupesakond Porto Santo saarele lahti lasta, kui juba olid nad katastroofiliselt paljunenud, kogu saare põlise floora sisse vitsutanud ja Euroopa umbrohtudele tee lahti teinud.

Ponta do Rosto

Otseloomulikult jõudis ka Kolumbus siia kanti, mitte küll veel maadeavastaja vaid suhkrurookaupmehena, ning võttis pikemalt aru pidamata naise. Ka Kanaaride La Gomera saarel ollakse uhked Kolumbuse külaskäigu üle, mille jooksul ta jõudis ühes romantilises tornis kohaliku valitsejannaga nahistada. Ikkagi tegude mees, kellel olid ilmselgelt käed-jalad ja muudki kehaosad tööd täis.

Madeira on lähemal Aafrikale (Maroko rannikuni on 600 km) kui Lissabonile (Portugali pealinnani on 1000 km). Pealinn Funchal saare lõunarannikul on Tartu suurune, äärmiselt võluv linn, kus pesitseb pool kogu saare rahvastikust. Tundub uskumatuna, et enne 1997. aastat, kui valmisid kiirteed ja mis kõige tähtsam - tunnel läbi saart poolitava paarituhande meetri kõrguse mäeaheliku, polnud paljud Põhja-Madeiralased mitte kunagi oma pealinnas käinud. Samuti olid mitmed mägikülad nii isoleeritud, et esimene televisioonisignaal jõudis sinna alles 1980ndatel.

Portugallaste nädal algab pühapäevaga. Seega on täna juba nädala teine päev või Segunda-feira, nagu nad ise ütlevad. Kaubanduskeskused, mille puuduse üle ei saa kurta, on religioosselt lahti hommikust üsna hilise õhtuni terve nädala vältel, nagu Eestiski. Hinnad on soodsad, välja arvatud bensiini ja autode hinnad. Autod tuuakse siia konteineritesse pakituna kaubalaevaga, kauge mere tagant. Väljas söömine on populaarne, kõikvõimalikke söögikohti jalaga segada, ja juba esimestel päevadel suutis gurmeeteadlik pererahvas teha meile põhjaliku tuuri nende endi lemmikrestoranides. Sellest aga lähemalt juba järgmine kord!

Madeira lennujaama lennurada on ehitatud sammastele ja on ohtlikemaid Euroopas