Kunstisaalis, kunstisaalis...

Ikkagi kultuursete inimestena, nagu me end oma majahoidjate profiilis reklaamime, otsustasime külastada mõnda päälinna muuseumi või kunstisaali. Valik langes kaasaegse kunsti muuseumi kasuks vanas Sao Tiago merekindluses Funchali vanalinnas sel lihtsal põhjusel, et see asub ühe soodsa parkimismaja vahetus läheduses ja tundus veidike huvitavama valikuna kui vaimuliku kunsti; tikkimise; või Cristiano “Küll Ma Olen Ilus” Ronaldo vanade ketside muuseum.

Kunstisaali ukse ees tervitas meid entusiastlik neiu, kes jagas lahkelt informatsiooni nende väga kollaste kindluseseinte sees peituvast näitusest. Saime aru, et meid ootab kohaliku fotograafi teoste väljapanek oma kodusaarest ning maalidest ja skulptuuridest koosnev püsinäitus. Pingutasin juba õhinaga fotoka kaelarihma ja poleerisin käisega objektiivi. Kaasa sokutati veel ka “väike” küsitlus muuseumi kohta. Minu pärimise peale, et ega seal nüüd väga palju küsimusi pole, tuli naeratav vastus, et oh ei, ainult 24!

Sisenesime esimesse näitusesaali. Hämarusega harjuda püüdnud silmad tabasid seintel ära ühe maali ja veel ühe kritselduse. Saali valgustusega polnud ehk lood kõige paremad ja saal ise oli veidi väiksem kui meie köök, aga kindluse vana puitpõrand nagises mõnusalt jala all ja toanurgas asus salapärane ukseava, kust sai lõpmatusse pimedusse piiluda. Positiivse noodina tuli lähemal vaatlusel välja, et seinal rippunud rauast kronkstükk ei olnudki vahtkustuti hoidja, vaid samuti kunstiteos...

Niisiis, püsinäitus polnud ehk päris see, mida ootasime, kuid lootus polnud veel kadunud, sest vaadata oli ju jäänud fotonäitus kaunist Madeirast! Leidsime eest mitu suuremat saali ja terve seinatäie portugalikeelset juttu, ilmselt fotograafi tutvustus. Seintele oli (seekord tihedamalt) riputatud üksteise järgi, tõepoolest, pildikesi Madeirast. Pisikesi mustvalgeid pildikesi Madeira vaadetest...

Rohkem fotopaberit oli fotograaf raatsinud raisata suurendatud värvilistele piltidele, mis kujutasid peamiselt kiirteid, parkimisplatse ja hotelle. Minu kaaslane polnud kohe üldse rahul ja kunstisaali rahu rikkusid vaiksed pahurad kommentaarid, nagu: “No mida ma sellest Renault'st vahin?” ja “Veel väiksemaid pilte ei saanud teha või? Öelgu siis kohe, et oma luubiga peab tulema!”.

Küsitlus tuli siiski ära täita, nagu lubatud oli. Kui olime end parajasti kindluse katusel oleva pingi peale maha istutanud ja põlve otsas 24 küsimusega ankeeti täites oma kriitikaga pigem konstruktiivses suunas minna püüdsime, tabas meid arusaam, et neid neetud küsimusigi on ju rohkem kui muuseumis eksponaate... Meie naeru läbi pisarate katkestas üks saksa proua: “Eee, vabandage, ega te ei tea, kas see nüüd oligi kogu näitus või?”

Pole vast vaja selgitada, mis näitusest ühtegi pilti pole, kuid saime siiski mõned võtted kindlusest ja vanalinnast: