Garajau gäng

Lisaks äärmiselt meeldivale kliimale (keskmiselt 22 kraadi suvel ja 17 talvel) kätkeb pisike (57x22 km) Madeira endasse nii palju ilusaid vaateid, ennenägematult mitmekesist taimestikku, säravaid värve (eriti muidugi rohelist), sillerdavaid koski ja muid loodusimesid, et tundub lausa ebaõiglasena eeldada veel ka kilomeetritepikkuste kuldkollaste liivarandade olemasolu. Nendega Madeira saar tõesti hiilata ei saa. Vähesed looduslikud liivarannad, milleni pääseb vaid järsust kaljust alla ronides või köisraudteed pidi kõlkudes, on väikesed, ja vulkaaniline liiv nendel must nagu öö. Sellegipoolest on enamikes rannikukülades loodud suplusvõimalused ühiskondlikes basseinides või otse ookeanis - Golfi hoovus tagab aastaringselt sooja merevee. 

Monte aedades

Kellele aga saarepuhkus peab iseenesestmõistetavalt võrduma rannapuhkusega, ei pea selle pärast veel Madeirale tulemata jätma – siit vaid 50 km/2-tunnise laevasõidu/15-minutilise lennu kaugusel on tilluke Porto Santo saar, mis on Madeiraga võrreldes lapik nagu pannkook ja võib uhkustada 9 km pikkuse valge liivarannaga. Sellega ka saare atraktsioonid piirduvad, kuid päevakruiis Madeiralt Porto Santole ja tagasi, mis kergendab kukrut vähemalt 53 euro võrra, on turistide seas väga populaarne. 

Porto Santo

Tõele au andes saab seda võtta vaid kui õnnistust, et Madeira rannik nii järsult ookeaniga kokku põrkab. Liivarandade nappus on päästnud selle saarestiku koledatest hotellidest ja turistihordide pealetungist, mis iseloomustavad näiteks Mallorcat ja Kanaari saari. Madeira ei oleks kindlapeale suutnud säilitada oma ainulaadset keskkonda, oleks siin rannad ning odavad lennuühendused Euroopa ja Põhja-Ameerikaga.

Funchali vanalinn

Kuna siia tuleb kesmisest eakam ja jõukam turist, on ka majutusasutuste seas ülekaalus luksuslikud hotellid, millest enamiku leiab Funchalist, spetsiaalsest hotellide linnaosast, kruiisisadama kõrvalt. Ka kõige lihtsamad hostelid Funchali boheemlaslikus vanalinnas või matkaradade ääres mägedes on puhtad, mugavad ja võluvad. Kuigi nii hotelliärimehed kui ka valitsus püüavad turismi osakaalu Madeira majanduses suurendada, jäävad saarestiku ligitõmbavaks jõuks siiski selle looduslikud, mitte inimese loodud turismiobjektid. Mõned fännid jäävad endale kindlaks, et just siinsete vete all on peidus kadunud linnriik Atlantist. Olgu selle legendiga nagu on, aga Madeira tundub tõesti nagu teine, omaette maailm.

Meie “hotelliks” siin kolmeks nädalaks on umbes 300-ruutmeetrine ja kümnendi vanune klaasist, kivist ja parketist kast, mis peidab endas kahte ametlikku ja ühte illegaalsel teel tekitatud korrust. Siin on kolm magamistuba, lihtsalt liiga palju kasutut ruumi, ning millegipärast ei rohkem ega vähem kui kuus vetsu. Ookeanipoolse osa moodustavad maast laeni klaasist liuguksed ja maja täispikkuses rõdud. Ja emme, sina ära parem nüüd järgnevat loe.....aga akendest paistab ainult ookean ja seetõttu on kardinate kasutamine lausa lubamatu! On olemas aga vot – ei kasuta. Just, nii mässulised olemegi :)

Meie tänavas

Maja oli meie saabudes uute omanike käes olnud vaid nädala ja sellest on ka tingitud veidi poolik üldmulje, mille parandamiseks ei pea sealjuures palju vaeva nägema, sest maja seisukord iseenesest on suurepärane. Kogu remondiga saaks vajadusel ühele poole vaid terrassi õlitamise, kunagiste lastetubade tapeedid ära vahetamisega ja loomulikult põhjalikuma möbleerimisega. Teades pererahva peent maitset ning plaani hakata villat turistidele välja üürima, kuna vaid kahele inimesele on siin elamispinda tarbetult palju, võib oodata suuri muutuseid. 
 

Interjöörist rääkides – lähimaks naabriks olevat tunnustatud sisekujundaja, kes ongi pidevalt tööreisidel erinevates maailma otsades kujundamas peamiselt luksushotelle. See sama naabrinaine soovitaski meie võõrustajatel see häärber siin võileiva hinna eest endale napsata. Maksis teine vaid poole hinnatud Garajau piirkonnas, mida võib ehk pidada Funchali Viimsiks, asuvate teiste sarnaste kinnisvaraobjektide hinnast – 400 000 eurot. Abielulahutused on ütlemata tõhusad kinnisvarahinna langetajad...

Kõik hädavajalik, nagu soe vesi, täisvarustusega köök, telekas ja auto on olemas. Aastatagusest La Gomera kogemusest karastatutena oleksime ka juba ainuüksi tuultpidavatest seintest, pidevast elektri kättesaadavusest ja käivituvast autost pöördes olnud! Rääkimata sellest, et nüüd on lähim pood mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja kuigi üks kaugematest naabritest on meeltesegaduses endale kuke võtnud, ei suuda see üksik saatana sigitis meid oma kiremisega hommikul heidutada. Äratamise tänuväärse töö on enda peale võtnud hoopis köögis resideeruv papagoi Julie, kellele meeldib lõõritada nagu õigele lõokesele kunagi ja kes meie õnneks eelistab samuti hommikuti veidi kauem tukkuda.

Julie puuri puhastamine iga kolme päeva tagant on kindlasti üks suuremaid ja elevusttekitavamaid meile usaldatud ülesandeid. See tähendab koerakarja õue peksmist, kõigi akende ja uste sulgemist ning enda väljaulatuvate kehaosade katmist - Julie erilised lemmikud on kõrvad, mida ta peab vajalikuks oma nokaga su pea küljest lahti kangutada. Kui sa pole taibanud ennast kapuutsiga kaitsta, üritab kogu see roheline ilu ennast sinu kuklasse sisse seada, jällegi nokaga kõike järgi proovides. Kogu see kilkamine ja totakas itsitamine, mis sellega kaasneb, ajab akna taga passivad koerad paratamatult pöördesse ja üks neist satub alati kuidagi katusele, kust ta tuleb alla aidata. 

Julie juba oskab pähe istuda

Aga meil on ka aed, mille funktsiooni täidab suur bassein, terrass, mille nurgas kükitab suur gaasigrill ja natuke muru, mille väetamisega tegelevad ennastunustava südikusega neli neljajalgset: Kuldse retriiveri sugemetega 6-aastane kuts Freddy, 8-aastane Victor, kelle vana-vanaisa võis olla Jack Russelli terjer, ning perekonna naispoole silmaterad, Ameerika kokkerspanjeli õeksed Bossy ja Bebop – 12-aastased suurilmadaamid perenaise kodulinnast Moskvast.

Koerlaste iseloomustamiseks annaksin sõna britist peremehele, kes meile mõeldud märkmetes oma rahvusele kohase huumoriga kirjutab:

“Freddy on kõige vähetõenäolisem kandidaat probleemide tekitamiseks, kuigi Victor proovib teda vahetevahel kiusata. Naudib jalutuskäike, kuid kardab teisi koeri ja veoautosid. Garajaus on hulkuvaid koeri, kuid need ei tunne tavaliselt huvi Freddy intervjueerimise vastu. Mõnikord on Freddy nende lähenemisega okei, mõnikord aga võib valjult oma pahameelt väljendada. Freddy jaoks on meil üks suurepärane vidin, mida ta armastab. See käib tolmuimeja külge.” 

Freddy mõmmil ajusid välja kiskumas

“Whattt???”, ütlesin siinkohal mina. Lähemal uurimisel selgus, et selline imeline hari on tõesti olemas ja Freddy enam kui nõus tolmuimeja külge elama jäämagi, anna ainult minna mööda ta karvast selga selle jumaliku jubinaga. Ma ei saanud asja enne jätta, kui sain tõestust, et Dyson Pet Grooming Tool toimib ka kasside peal. Ennäe imet, kõikvõimas internet ei vedanud alt ka seekord:

“Victor on sündinud politseinik. Lisaks patrullimisele on ta hobideks Freddy jalast näkitsemine ja daamidele seksi pakkumine nende alistamise tagamõttega. Teisisõnu nagu keskmine mees ikka – see ei toimi kunagi, aga ega tema sellest ei õpi. Omas elemendis näeb Victorit siis, kui daamid lähevad nägelema. Victor sööstab nagu välk kahe vahutava sõstraa vahele ja tühjast sündinud tüli on hetkega lahendatud. Ta on kütkestatud papagoi Juliest ja seega tuleb jälgida, et nad kogemata liiga lähedalt üksteisega ei tutvuks.”

naabrivalve nimega Victor

Bossy ja Bebopi lugu on järgmine: Perenaine läks Moskvasse tooma ühte kutsikat, tuli aga tagasi kahega. Mis juhtus? Ameerika kokkerspanjelite aretaja pakkus talle pesakonna kõige kaunimat, st näitustele kõige sobivamat isendit. Perenaise valis aga külastuse ajal ise välja hoopis üks keskpärase väljanägemisega kutsikas. Konkureerivaid õdesid-vendasid samast pesakonnast koos võtta ei ole pererahu huvides just mõistlik tegu. Niisiis tuli perenaisel langetada raske valik – kumb karvapall võtta? Üks oli ju ikkagi parim. Kuidas sa aga lükkad tagasi selle, kes ise su juurde tuli? Lõpuks ei pidanud koerakasvataja vastu ja surus talle sülle tulevasa iluduskuninganna Bossy ja ütles: “Säh, ta on kõige ilusam, nüüd ta on sinu, palju õnne, vsoo, pakaa!”

Ei möödunud aga päevagi, kui koerakasvataja sai perenaiselt kõne: “Mitu klienti on sinult korduvalt kutsikaid ostnud?”, kostus telefonitorust.

“Noh, neid ikka on”, vastas ta.

“Aga mitu idiooti on võtnud mitu kutsikat ühest ja samast pesakonnast?”

“Mitte ükski!”

“No nüüd on sul üks!”

Bebop (Bossy on täpipealt samasugune)

Nii jõudsid kaugest Moskvast Madeirale Bossy ja Bebop. Bossy võib küll olla sümmeetrilisema koonuga, aga Bebop õppis kiirelt ära, kuidas omad võlud mängu panna, ning teenis oma sensuaalse kõnnakuga endale hüüdnime 'seks neljal jalal'. Oma vanusest tingituna veedavad nad suure osa ajast magades ja köögipõrandale vigursittudes.